Luksemburgi naisrühm Laiali võttis osa 12. juunil 2016 Jõgeval toimunud II Eesti Naiste Tantsupeost "Mehe lugu". Tegemist oli möödunud suve Eesti suurima rahvakultuuriüritusega. Osales ligi 5000 tantsijat 394 rühmast (sealhulgas 7 välisrühma), kohapeal oli vaatajaid 8000 ringis ning teleülekannet jälgis ca 80 000 inimest.
Laiali koosseisus osales 16 tantsijat N3 liigis tantsudega "Aiamäng" (Agne Kurrikoff-Herman / rahvamuusika seade ansambel Eesti keeled), "Labajalalöss" (Maie Orav / rahvamuusika seade Jaan Sommer) ning "Lustilugu" (Ülle Feršel / rahvamuusika seade Ants Nurk), samuti üldtantsudega "Muhu kannanöör" ning "Leidmine" (Maido Saar / Kait Tamra (Ivo Linna)).
Täpsem info II Naiste Tantsupeo kohta: http://www.naistetantsupidu.ee/MeheLugu/
Väikest fotoülevaadet näeb Laiali Facebooki lehelt
Kuidas kaheaastane “Laiali” Luksemburgist esimest korda tantsupeol käis:
Mis sest, et tõrgeteta kõigi reis ei sujund,
öö Helsingis vaid korraks rikkus tuju.
Mis sest, et esimeses välisrühme proovis
meil puudujatest auklik oli joonis
ning ainult pooled käisid vahval ekskursioonil,
nad see-eest kõikjal väga valjult andsid tooni…
Kui joodud mõned topsid “Punsli eli”,
apteegist kostsid Paunvere polka helid
ning tõestatud sai õhtul tantsuhoos,
et “Laiali” võib tähendada “koos”.
Kui reedel hakkas kogunema pilvi,
ei varjutand see veel me särasilmi –
N-kolme naine teab, miks see on hea,
kui liigijuhiks Piret on ja Lea,
supp kõhus, tõhus proov vaid kuni
tants selge on, ei veni hommikuni.
Kuid õhtul simmanile lossihoovi
ei jõundud mitte kõik, kes käisid proovis –
kel andis tunda magamata öö,
kel see, kui liiga palju leiba sööd…
Siis laupäev. Ei noh, vihm ju hüüdis tulles,
kuid yr.no eksis – oli hoopis hullem!
Me läbimärjana ja külmast kössis
taas laskusime Labajalalössi
ning Lustiloos liuväljaks muutus sopp
ja naisi niitis pikali galopp.
Seal sisemaal kesk Muhu kannanööri
me võinuks hüüda: “Pangem pakid vööri!”.
Miks “Leidmisel” on sihiks oma saar,
kui rohkem sobiks kummikutepaar?
Kuid me ei kohkund. Kellel varuks veel
paar kinga, taas kord simmanile teel.
Meid ootasid ju Iff ja Kukerpillid –
mis sest, kui varvas porine või villis!
Kui poolel teel… jäi seisma rendibuss,
mil katte maha visanud karbuss.
(Tuttuus ei tähenda ju, et on veatu.)
Ent palju lahkeid inimesi peatus
ja autoabi jõudis meie manu
nii kiiresti, et üks peab sööma tanu…
Siis tuli pidu. Välja tuli päike!
Kõik läbielatu nüüd näis nii väike –
meid liitis tants, see meie oma saar
ja üle taeva kaardus vikerkaar.
Me täname teid, kallid korraldajad,
kultuurimajad, suured supipajad,
kõik muusikud ja ekskursioonigiidid,
hea abivägi, nähtamatud niidid!
Nii nagu komad lauses loodud ümber ütte,
tants hoidku Sind, maaema Airi Rütter!
Me täname ka lavastuse juhti
ja tantsuloojat härra Ülo Luhti!
Kuid Lea ja Piret – kummardame maani
ja tantsime veel tänuks Kaera-Jaani!
Me leitud saarel päike eal ei kustu,
sest kõik on nüüdsest naistetantsu-usku.
/Anneli Aken/
