Luksemburgi Suurhertsogiriik (letseburgi k.: Groussherzogtum Lëtzebuerg, pr. k.: Grand-Duché de Luxembourg, sks. k.: Großherzogtum Luxemburg) on väike maismaaga piiratud riik Lääne-Euroopas, mida ümbritsevad Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Luksemburgi rahvaarv jääb alla poole miljoni ning territoorium on 2586 km2 (võrreldav Jõgeva maakonnaga).
Luksemburgis on parlamentaarne esindusdemokraatia koos konstitutsioonilise monarhiaga, mida valitseb Suurhertsog. See on maailma ainuke iseseisev Suurhertsogiriik. Luksemburg on Euroopa Liidu, NATO, ÜRO, Beneluxi ja Lääne-Euroopa Liidu asutajaliige. Pealinnas Luxembourgis, mis on ühtlasi ka riigi suurim linn, asuvad mitmed Euroopa Liidu institutsioonid.
Luksemburg asub romaani ja germaani kultuuride lahkmel, laenates kombeid mõlemast küllalt erinevast traditsioonist. Igapäevaelus kasutatakse põhiliselt prantsuse ja letseburgi keelt. Ametlikult on Luksemburg kolmkeelne: riigikeeled on prantsuse, saksa ja letseburgi keel. Selle eelkõige ilmaliku riigi levinuim usk on rooma-katoliku usk.
Lucilinburhuci ehk Luksemburgi kirjalik ajalugu algab aastal 963, kui Ardennide krahv ja Luksemburgi dünastia looja Siegfried ehitas tänapäeva pealinna Luxembourgi territooriumile lossi. See loss pani aluse linna tekkele, mis hiljem arenes võimsaks kindluseks ning mida nimetati „Põhja Gibraltariks”. Oma kõrgajal oli kindlus ümbritsetud kolme ringikujulise müüriga, mille juurde kuulusid 24 kindlustist. Kindluse eri osi ühendas 23 kilomeetri pikkune maa-aluste käikude võrgustik (kasematid). Tänapäeval on turistidel võimalik näha kasemattide umbes kahe kilomeetri pikkust osa. 1994. aastal kanti Luxembourgi linn UNESCO Maailma Kultuuripärandi nimekirja.
Peale pikaajalist võõrvõimudele (Burgundia, Hispaania, Prantsuse, Austria jne) allumist otsustas Viini Kongress (1814. a.) riigi tuleviku üle, määrates sellele Suurhertsogiriigi staatuse ning andis ta Madalmaade kuninga William I Oranje-Nassau isiklikku omandisse. Luksemburgi ja Madalmaade liit toimis kuni aastani 1890. Sel perioodil tugevnes poliitiline iseseisvus ja arendati välja demokraatlikud institutsioonid.
11. mai 1867. aasta on riigi ajaloo üks tähtsamaid hetki. Londoni lepinguga kinnitati taas Luksemburgi territoriaalset terviklikkust ning poliitilist autonoomiat, mille riik oli saavutanud Viini rahuga aastal 1839. Luksemburgi Suurhertsogiriik deklareeris, et püsib neutraalsena ning suurvõimud omakorda lubasid seda tagada ja kaitsta.
Alates 1890. aastast, kui Suurhertsogi kroon anti üle Nassau kuningakoja vanemale harule, on Luksemburgil oma dünastia. Praegune valitseja Tema Kuninglik Kõrgus Suurhertsog Henri päris trooni oma isalt Suurhertsog Jean'ilt 2000. aasta oktoobris. Henri abikaasa on Suurhertsoginna Maria Teresa ning neil on viis last.
Täidesaatev võim on Suurhertsogi ja kabineti käes, kuhu kuulub 12 ministrit. Seadusandlik võim on parlamendil (Esindajate Koda), keda valivad Luksemburgi vähemalt 18-aastased valimisõiguslikud elanikud.
Hoolimata neutraliteedist okupeeris Saksamaa Luksemburgi maailmasõdade jooksul kaks korda. Bulge’i lahing toimus suures osas Luksemburgi territooriumil. 1948. aastal loobus Luksemburg neutraliteedist ning ühines mitmete Euroopa majanduslike, poliitiliste ja sõjaliste organisatsioonidega. 1921. aastast saadik on Suurhertsogiriik tihedas majandusliidus Belgiaga, ta on Euroopa Liidu asutajaliige ning 1953. aastal rajati siia esimesed Euroopa Liidu institutsioonid.
Luksemburg on Euroopa väikseimaid riike, olles maailma 194 iseseisva riigi hulgas suuruselt 175. kohal. Riigi territoorium on 2586 km2, pikkus on põhjast lõunasse 82 km ning laius 57 km. Idas piirneb Luksemburg Reinimaa ja Saarimaa liidumaadega ning lõunas Prantsusmaa Lorraine'i maakonnaga. Läänes ja põhjas asub Belgia Valloonia piirkond.
Riigi põhjapoolset kolmandikku nimetatakse Oeslingiks, mis on osa Ardennide mäestikust. Maastikku iseloomustavad peamiselt künkad ja madalad mäed, kõrgeim punkt on Kneiff (559 m merepinnast). Piirkond on hõreda asustusega ning seal on ainult üks linn (Wiltz), kus elab üle 2000 elaniku.
Lõunapoolset tihedama asustusega riigi osa (2/3 riigist) nimetatakse Gutlandiks. See piirkond on mitmekesisem ja seda jaotatakse omakorda viieks geograafiliseks piirkonnaks. Luksemburgi platoo, kus asub pealinn, on suur tasane liivakivi moodustis. Riigi idaosas paiknevat nn Väikest Šveitsi (väga omapärane ja kauni loodusega piirkond) iseloomustab ebatasane maastik ning tihedad metsad. Madalaim piirkond Moseli jõe orus kulgeb piki riigi kagupiiri. Riigi madalaim punkt (132 m merepinnast) on kahe suure jõe (Mosel ja Sauer) ühinemiskohas. Riigi tööstuspiirkond („Punane Maa”) asub riigi lõuna- ja edelaosas ning seal paiknevad mitmed Luksemburgi suuremad linnad.
Luksemburgi ja Saksamaa piiri märgivad kolm jõge: Mosel, Sauer ja Our. Suuremad jõed on veel Alzette, Attert, Clerve ning Wiltz. Kesk-Saueri ja Atterti orud tähistavad Gutlandi ja Oeslingi vahelist piiri.
Administratiivselt jaotub Luksemburg kolmeks piirkonnaks, mis jagunevad 12-ks kantoniks ning need omakorda 116-ks kommuuniks. 12-l kommuunil (millest üks on pealinn Luxembourg) on linna staatus.
Luksemburgis on pehme mandriline kliima koos rohke sademetega, seda eriti suve lõpus.
Riigi 480 tuhandest elanikust (2007. aasta keskpaiga andmed) umbes 90 tuhat elab pealinnas ja selle lähiümbruses. Välisresidentide osakaal on 42% riigi elanikkonnast, mis on kõrgeim määr kogu Euroopas.
Etniliselt on põliselanikkond prantsuse ja saksa segu. Elanikkond on 20. sajandi jooksul kasvanud Belgiast, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Itaaliast ja Portugalist pärinevate sisserändajate tõttu. Jugoslaavia sõdade tulemusena on Luksemburgi saabunud sisserändajad sõjast räsitud ja poliitiliselt ebastabiilsetest Balkani riikidest (Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro ja Serbia). Aastas saabub Luksemburgi üle 10 tuhande uue sisserändaja, seda eelkõige Euroopa Liidu riikidest. Ebaseaduslike sisserändajate arv on arvestuslikult 5 tuhat inimest.
Luksemburgi stabiilset ja kõrge arengutasemega majandust iseloomustab mõõdukas kasv, madal inflatsioon ning madal töötus. Tööstussektor, kus hiljuti domineeris terasetootmine, on mitmekesistunud kummi- ja keemiatööstuse arengu tulemusel. Finantssektori kasv on möödunud kümnendite jooksul terasetööstuse langust kuhjaga kompenseerinud. Teenused, eelkõige pangandus ja muud finantsteenused, moodustavad peamise osa sisemajamajanduse koguproduktist (SKP). Põllumajandus põhineb väikestel ühe pere taludel. Majandussuhted on kõige tihedamad Belgia ja Madalmaadega ning Euroopa Liidu liikmena on Luksemburg osa Euroopa ühisturust. Luksemburgi SKP elaniku kohta on maailma kõrgeim, inimarengu indeksi alusel on riik 12. kohal ning elukvaliteedi osas neljandal kohal maailmas. 2007. aastal oli töötus 4,7%. Maailmamajanduse kasvu aeglustumise tõttu oli 2004. ja 2005. aastal Luksemburgi riigieelarve defitsiidis. Enne seda ei ole kaua aega riigieelarve defitsiiti olnud ning riigieelarve oli ülejäägis ka 2006. ning 2007. aastal.
Igapäevane kõnekeel letseburgi keel (lëtzebuergesch) on luksemburglaste rahvusliku identiteedi sümbol. Sõnavara ja grammatika koostamise järel on see endine Moseli-Frangi dialekt tunnustatud riigikeel. Riigikeeled on veel saksa ja prantsuse keel. Letseburgi keelt õpetatakse koolis ning kursustel, viimased on mõeldud eelkõige residendist välismaalastele. See germaani päritolu keel (umbes 11. sajandist) on oma peakeelest märkimisväärselt eristunud ning ei ole paljudele sakslastele enam arusaadav. Keelde on lisandunud palju laene prantsuse keelest.
Luksemburgis kohtuvad prantsuse ja saksa kultuurid. Riigi sotsiaalse struktuuri tüüpiliseks aspektiks on prantsuse-saksa kakskeelsus. Ehkki meedias, poliitikas ja usuelus kasutatakse nii saksa kui ka prantsuse keelt, on viimane ametlikuks keeleks riigijuhtimises, õigussüsteemis ning hariduses. Riigi- ja omavalitsusametid peavad kirjadele vastama (nii palju kui võimalik) selles keeles, milles need on saadetud.
See omapärane keelesituatsioon tuleneb otseselt riigi suurusest ja ajaloolistest seostest Saksamaa ja Prantsusmaaga. Väljaspool Luksemburgi peavad luksemburglased rääkima muid keeli, sest letseburgi keelest mujal aru ei saada.
